Skip to content

Olivia blogi Posts

Mikaga raadiostuudios

Oli eriliselt värviline päev muidu üsna hallis jaanuarikuus. Käisime Mari-Liisi kutsel kogu perega raadio Elmari Tallinna stuudios. Mari-Liis tegi meiega intervjuu saate “Ikigai” jaoks, kus rääkisime oma töist ja tegemistest. Väga tore oli Mari-Liisi näha – see oli minu jaoks juba kolmas intervjuu temale 😀 Eriti vahva, et saatejuht palus ka Mikal kaasa tulla.

Küsisime Mikalt kas ta tahab meiega kaasa tulla – ta muidugi tahtis – ja rääkisime talle, et ta ei tohi saate salvestuse ajal segada ja peab üldse väga väikselt olema. Ta lubas ning täitis 100%-liselt oma lubaduse. Niiiii tubli väike inimene on meie tütar 🙂 Ta seadis hääletult kogu lindistuse aja oma puslet kokku ja värvis pilte.

Kui meie jutud räägitud said, tegi Mari-Liis ka Mikaga tema elu esimese intervjuu. Ka siin oli Mika nii tubli, et me lihtsalt õhkasime Tarieliga õnnest. Kui lahe, et Mika saab selliseid kogemusi, hoopis erinev meie lapsepõlvest, ta saab nii varakult juba väärtuslikke esinemiskogemusi. Jõudsime koju tund hiljem kui peaks algama Mika lõunauni. Ta oli emotsioonist vist nii väsinud, et uinus sedamaid oma uues voodis. Sel päeval oli tema jaoks veel üks esmakordne asi – magada oma uues toas, uues voodis.

Leave a Comment

Tulevane fotograaf

Mikale meeldib väga pildistada. Iga kord kui teeme oma iganädalast perepilti, nõuab ta, et me laseksime temal ka pildistada. Tänane pildistamine.

Mika (asjalikult, käskivalt): Algul neitsi, siis peigmees!

Fotod: Mika Lipartia

Leave a Comment

Taksomäng

Postitus Tarieli “Isa tuli koju” blogist:

Mikale meeldib tihti mängida minuga taksot. See käib nii, et kui me sõidame kuhugi, siis ta hõikab: “Issi, sa oled takso nüüd” ja siis ma pean küsima temalt, kuhu sõita ja kas ta maksab kaardi või sularahaga ja kas talle valitud raadiojaam sobib.Täna lasteaiast tulles soovis ta taas mängida seda mängu.

Mina: Mis tänavale sõidame?

Mika: Sõle.

Mina: OK. Ja mis on maja number?

Mika: Ei tea. Aga see on sinine maja. Seal elab üks väga ilus tüdruk, kes on mu emme.

Leave a Comment

Pontši-Montši

Mikal on elu jooksul olnud palju hüüdnimesid. Praegu kutsume teda kõige rohkem Pontši-Montšiks. See nimi tekkis talle juba beebina, kui ta oli selline armas ümar Potšik. Nüüdseks on ta juba üsna väljaveninud ja pikkusel jääb meetrist puudu vaid viis sentimeetrit. Aga see armas hüüdnimi on ikka kuidagi nii sobilik talle 🙂

Leave a Comment

Anne Veski

Vaatame Mikaga “Õnne 13” sarja jõuluosa, kus Morna rahvale esineb, vaatamata koroonapiirangutele, Anne Veski. Tema esituses kõlab “Hea tuju laul ehk Lahe atmosfäär”.

Mika peale sarja lõppu: “Kas saaks nii, et kui mul sünnipäev tuleb, siis kutsuksime tema meile esinema?”

Leave a Comment

Mika lohutab

Tarielil on kombeks kiiresti süüa … ka kuumi toite. Nii juhtubki, et ta kõrvetab oma kurgulae ahjust tulnud tuunikalapirukat süües ära.

Mika (pehme häälega ja aeglaselt, jäljendades meid teda lohutamas): Pole hullu! Ära muretse! Istu maha ja lonksa vett peale, siis jahtub kurk ära. Kõik saab korda!”

Leave a Comment

Tähekese kaanepildid

Mul on alati hea meel “Tähekesele” joonistada 🙂 See ajakiri on mulle ju lapsepõlvest peale nii eriline ja armas olnud. Ütlemata uhke tunne oli astuda 2013. aastal ka ise “Tähekese” kunstnike ridadesse!

2020. oli armastatud lasteajakirjale tähtis aasta, sest täitus 60. aastat esimese numbri ilmumisest. Kõigil selle aasta väljaannete kaant ehtis see uhke number. Jaanuaris toimus ka sünnipäevapidu, kus palju autoreid ja illustraatoreid koos. Nii hea, et saime veel enne kriisi saabumist kõik koos ühe ilusa peo pidada.

Ilona Martson, “Tähekese” peatoimetaja, valis selleks aastaks minu piltidest välja lumekaku detsembrikuu jaoks, kus kõigi südant täidab lumeootus. Aitäh Ilona!

Nii lahe, et aastate jooksul on minu pilt juba viiel “Tähekese” kaanel 🙂

Leave a Comment

Parimad jõulud!

Kummaline küll, aga sellel 2020ndal – kogu maailmale nii keerulisel aastal – on meil olnud parim suvi, nii ilma kui puhkuse osas, ja nüüd parimad jõulud! Mika ütles juba 23. detsembri õhtul kui tõime kuuse tuppa, hõisates: “Need on parimad jõulud!!!” Ja tal on tuline õigus! Sellel hetkel tundsime Tarieliga, kuidas meis võttis maad eriline rahu ja kohe-kohe saabuva puhkuse ühtaegu ärev ja malbe surin. Ehtisime selle imeilusa kahara tiheda ja üldse vist elu täiuslikuma kuuse ära. Ja see sai veel täiuslikum! Riputasime ehteid nii suures üksmeeles, et selles oli midagi meditatiivset. Justkui oleks iga ehe leidnud kuusel just talle mõeldud koha – täielik zen. Mika kepsles rõõmsalt ümber meie kui me paelata ehetele kinnitusi seadsime ja hõiskas aegajalt: “See on parim!” või “Elu parimad jõulud!” Ja ma tundsin, kuidas mu süda õnnest paisub.

Selle aasta jõulude eel oli kõik teisiti kui tavaliselt. Varasematel aastatel oleme enne jõule ikka nii hõivatud poodide varustamise, tellimuste täitmise ja laatadega, et kui jõulud jõuavad, siis oleme omadega täitsa läbi. Ei jõua me jõulude ajal eriti miskit teha peale puhkamise. Aga sel aastal ei olnud poode, mida varustada ja laatu, kus olla. Õigemini meie otsustasime mitte laatadele minna, et vältida kontakte ja nakkusohtu. Seega jäid vaid veebipoe tellimused ja meie just enne jõule valmis saanud raamat. Selle signeerimine, pakkimine ja hooandjatele saatmine oligi meie põhitegevus. Ja kui see tehtud, olimegi vabad ning saime alustada oma jõulutoimetusi. Meil polnud ka survet kuskile minna. Õigemini – oli keeld kuskile minna 😀 Ning see sobis meile ideaalselt. Tekkis nii mõnus oma kodusesse kookonisse pugemise tunne. Meie oma jõuluvaakum!

Lisaks ilusale jõulupuule oli meil ka kaunis jõulutähest ja ratsuritähest koosnev potilillede seade, mille ema mulle sünnipäevaks saatis, kuid mis õitseb ja kaunistab meie aknalauda siiamaani 🙂

Sel aastal jõudsime jõulupakid oma lähedastele juba enne jõule kohale saata, tavaliselt saame sellega toime alles millalgi jaanuaris. Ma saatsin sel korral isegi jõulukaarte lähematele ja kaugemate sugulastele.

Jõululaupäeval küpsetasin ahjus valmis kaks puuviljaleiba ja kana. Ning Tarieli ema, Helgi, tuli meile külla. Tema on kogu selle aja jooksul hoidnud ka Mikat. Nii et temaga oleme me üks perekond. Ja nii ka jõuluõhtul. Enne pidusööki tuli aga kõige oodatum külaline – jõuluvana. Tarieli teda kahjuks ei näinudki, sest pidi minema töö asjus lattu. Mika esines jõuluvanale eeskujulikult 🙂 Ei häbenenud, vaid laulis, luges luuletusi ja tantsis julgelt! Ning jõuluvana oli lahke – ta tõi Mikale lausa seitse pakki. Lisaks olid veel pakid maavanaemalt ja Varpolt. Ka minul ja Helgil aitas Mika hea meelega jõuluvanalt kinke lauluga välja lunastada.

Lõpuks tuli ka Tarieli tagasi koju ja siis istusimegi lauda ja nautisime imemaitsvaid roogi. Minu leib sai palju kiitust 😀

Järgmistel päevadel magasime kaua, käisime väiksel rabamatkal ja vaatasime Mikaga koos palju lastefilme ja multikaid, mida pühade puhul näidati. Mind liigutasid kõige enam “Frozen 2” ja vanad multikad pingviinipoeg Lolost 🙂

Meil olid tõesti parimad jõulud!

Leave a Comment

Part ja tited

Mika joonistab meie majanaabrile jõulukaarti.

Mina: Mika, mis see on, mida joonistad?
Mika: See on part, kes on pahane oma titede peale, sest nad tegid talle ärritust!

Leave a Comment

Mika võime

Mika räägib mulle peale Elsa multika vaatamist hella häälega: “Emme, kui minu sünd Sulle peale tuli, siis ma muutsin sinu juuksed mustaks! Mul oli see võime …”

Tõesti – nii see oli, peale Mika sündi muutus mu juuksevärv kastanpruunist, selline toon nagu Mikal sellel fotol, süsimustaks. Juuksed olid kogu selle aja (1a7k) kui Mikat imetasin, väga tihedad, üleni musta värvi (kadusid ka esimesed hallid juuksekarvad) ja tundus nagu ei kukuks ühtki karva peast, vaid kasvaks neid aina juurde. Nüüd on juuste tekstuur sama, mis enne Mikat, aga nende süsimust värv on säilinud. Kuid nüüd koob aeg sellesse hooga ka hõbedat juurde.

Leave a Comment