Skip to content

Olivia blogi Posts

Puhkus

On pühapäeva hommik. Tarieli pikutab diivanil. Mika kutsub teda korduvalt endaga mängima.

Mika (järjekordsel katsel): Issi, tule minuga mängima!
Tarieli: Mika, issi puhkab natukene, kas ma ei või?
Mika: Puhkamine tähendab seda, et mängid!
Mina: Mika, sa puhkad siis kogu aeg.
Mika: Jaa, emme, tule minuga mängima!

Kes ütles, et mäng on väikese inimesed töö? Tuleb välja, et mäng on hoopis väikese inimese puhkus 😀

Leave a Comment

Väike Tihane ja Punnpaabu

“Kuidas mu Väiksel Tihasel läheb?” küsis mamma Helgi Tarielile helistades. Tuleb välja, et mamma kutsub Mikat Väikseks Tihaseks 🙂

Helgi on muidu üsna konkreetne ja kohati karmgi. Kuid tema hellus Mika vastu on piiritu. Kui Mika alles päris beebi oli, andis mamma talle hüüdnimeks Punnapaabu. Meie Tarieliga ei teadnud seda, kuid Helgi seletas, et vanad eestlased kutsusid niiviisi leevikest.

Leave a Comment

Mika asetab …

… kipslille oksa Hollandist pärit pisikesse tuuleveski pildiga toosi ja kirjeldab samal ajal oma tegevust: “Panen selle siia, kus hoitakse asju, mida kunagi vaja ei lähe.”

Leave a Comment

Naised on ilusad …

Värvime Mikaga värviraamatut, kus on pildid meestest ja naistest.

Mika: Naised on ilusad, mehed on koledad.

Mina: Kas issi Tarieli on kole?

Mika: Ei, mitte isad pole koledad, vaid mehed, kes abielluvad naisega.

Leave a Comment

TENET

Täna on ainult “TENET” mõttes ja silme ees. Vahetpidamata. Ja emotsioonid on laes! Tulime Tarieliga just esilinastuselt Mustamäe Keskuse Apollo kinos. See on sümboolne koht, sest sealt kõik algaski. 10. mai 2019 käisime just seal “Tenet`i” castingul. See teekond on olnud nagu tõeline unistuste täitumine, meile kui filmigurmaanidele ja Nolani suurtele austajatele! Geniaalse režissööri hiigeleelarvega (205 miljonit dollarit) film tuli otse meie koduõuele. Tallinn muutus kuuks ajaks Hollywoodi võttepaigaks ja erinevates kohtades: Linnahallis, Pärnu maanteel, Pirital ja Laagna teel hakkasid surisema IMAX`i kaamerad.

Ja kõigil oli võimalus taustanäitlejaks kandideerida. Selgus, et soovijaid oli väga palju, räägiti 10 000 kandidaadist. Igal juhul oli eriline see päev, mil mulle tuli kiri, et olen oodatud suurfilmi “Tenet” võttele. Esmakordselt kuulsin siis filmi nime. Veel kirjutati, et võtted toimuvad kolmel päeval Tallinna kesklinnas. Seda, et kohaks on Linnahall, saime teada alles paar päeva enne võtet. Õnneks Nolan ei dubleeri inimesi massistseenides, seepärast pääses Linnahalli võttele 4000 inimest. Nolani filmidele on omane suur saladuskate. Range saladuse hoidmine pandi ka taustanäitlejate lepingusse kirja. Ja me olemegi vaikinud, vaid Tarieliga vahetasime muljeid. See oli nii põnev, sest olime erinevatel võtetel. Tema valiti ta võõrapärase välimuse tõttu Maarjamäele /Oslo/, kus ta mängis giidi. Mina olin Linnahallis /Kiievi ooperiteater/ teatrikülastaja. Meil mõlemal vedas, sest saime võttel head kohad. Nii et reaalselt nägime ennast kaadris, küll kaugelt ja uduselt, aga ikkagi – oleme seal täiesti olemas! 😀 Tarieli kõndis otse John David Washingtoni ja Dimple Kapadia kõrval ja jäi kaadrisse siis kui tegelasi filmiti selja tagant. Kuid makeing off videos kõnnib ta otse kaamera ees ja Nolani kõrval. How cool is that!

Ja siis ja siis. Lõpuks teavitati mulle võtete kellaajad ja dresscode. Olime Tarieli-Mikaga kamminud poode otsimaks juveelivärvides õhtukleiti. Leidsime topaasikarva maani kleidi, mis nüüd ripub kaunina, kuid kordagi kandmata mu riidekapis ja kannab nime Nolani-kleit. Sest viimasel hetkel tuli muudatus – naistel paluti tulla õhtukleidi asemel heledates või juveelivärvi smart casual rõivastes. Seega haarasin kapist hoopis sinepikarva püksid, helehalli pluusi ja pintsaku ning jalga läksid hõbedased kingad.

Võttepäevad olid pikad, varahommikust hilisõhtuni. Kuid olen ka varem, kunstnikuna filmitegemise juures olnud, seega teadsin, kui kaua kõik aega võtab. Nii et ma olin selleks valmis. Mu päev algas kl 5 paiku. Pesin juuksed ja tegin meigi ning läksin varajasele trammile. Hommikusööki ja kohvi pakuti juba võtteplatsil, mis nägi välja täpselt nagu filmides Hollywoodi suured võtteplatse olen näinud. Hiiglaslikud telgid, pruunides paberkottides jagatavad eined, kus omakorda olid väiksed snäkid pakitud mustadesse kilekottidesse, et need võttepaigal võimalikult nähtamatuks jääksid kui inimesed need saali kaasa võtavad. Telefonid olid võttel keelatud, osad võtsid need siiski kaasa ja jätsid hoiule toidutelkide juurde hoiukappidesse, kuid mina jätsin telefoni hoopis koju. Sürreaalne kogemus tänapäeva nutimaailmas. Kui parasjagu võttel midagi ei toimunud, ja tavaolukorras oleksid inimesed niisama surfanud või tšättinud, siis nüüd nad lihtalt istusid, vaatasid ringi või ajasid omavahel juttu. Oli veidi vana aja tunne. Mul oli kaasas väike Eesti haikude raamat, mida vahel lugesin. Minu sektoriks sai F, mis paiknes Linnahalli saali keskel. Algul paigutati mind üsna tagaritta. Kuid õnneks suunati mingil hetkel, kui palju rahvast korraga tualetti läks, hoopis ette. Nii saangi hea koha 10. reas, otse keldrisse viiva trepi juures, kus oli palju ruumi jalgu sirutada ja vahel isegi seista. Võte kestis peaaegu kella 21ni. Peale igat võttepäeva loositi kõigi osalejate vahel välja auhindu, näiteks oli valikus telekas, roller, Ipad jne. Sellisel võttel viibimine ja selle eest isegi tasu saamine oli nagunii boonus ja nüüd veel auhinnad ka 😉 Lisaks jagati õhtul väravas kõigile veel hiiglaslikke võileibu ja jooke. Ühesõnaga kogu mass sai tunda end kui VIP.

Meid juhendas võttel hea huumorimeelega koordinaator, kelle jutt tõlgiti nii eesti kui ka vene keelde. Tema kaudu saime teada, et meie näitlejatööga oldi rahul ja kiideti korduvalt meie kannatlikust (!), eestlaste suurim voorus 😉 ja koostöövalmidust.

Sain väga võimsa kogemuse suurte inimmasside ülisujuvast liigutamisest ja sama sujuvast tiimitööst. BMF-i tudengid said tõelise jackpoti – sellist praktikakogemust ei ole tavaliselt ju kuskilt võtta. Nolani võttegrupp oli väga proff. Iga liige iga hetk õiges kohas, tegemas asju välgukiirusel. Näiteks teipimas põrandavärviga ideaalselt sobivat värvi teibiga siledaks ühe põrandas paiknevat luuki, et sellest üle jooksev näitleja ei komistaks. Walkie-talkie`st küsiti: “How long it takes?” teipiv mees, vastas: “30 seconds”. Nii ruttu kõik käiski.

Samas suhtlesid taustanäitlejaid koordineerivad inimesed meiega nii pingevabalt ja lõbusalt nagu oleks see jalutuskäik pargis, tegid nalja nii omavahel kui meiega nii et kõigi meeleolu oli vaatamata pikkadele töötundidele lõbus ja ergas. Meie, statistide, näitlemine seisnes põhiliselt oma kohal istumises. Kui esimesel päeval inimesi veel liigutati ja ümber paigutati, siis järgnevatel päevadel pidid kõik püsima oma positsioonidel ja enamus aega lihtsalt “magama”. Saime aru, et meid “uimastatakse”. Enne uimastamist oli veel terroristide tungimine saali ning meie pidime tegema hirmunud kisa, see oli meie suurim aktiivsus võttel. Edasi me ainult magasime. Uinusime sektor sektori haaval, pidime jälgima, kuna naaber uinub ja siis ka ise uneasendisse vajuma. Sellest pidi tekkima suure unelaine mulje. Ja just siis läks action lahti. Meile anti kõrvatropid, sest paugutamist oli meie magamise ajal üsna palju. Üks aknaklaas “lõhuti” ära ja saali käsipuu “lasti õhku”, aga kõik toimus minust kaugemal. Arvasin juba, et koht, kus ma istun, jääb tegevusest välja, kuid ma õnneks eksisin 😀 Viimasel päeval kogunesid inimesed ja kaamerad meie sektori juurde ja John David Washington hakkas harjutama jooksu mööda meie ees laiuvat vahekäiku. Need oli südant kõige kiiremini põksuma panevad hetked. Meist jookseb mööda mees, kelle isa suur fänn olen olnud aastaid. Nüüd filmi näinuna vallutas mu südame ka poeg. Tema energia, liikumine ja muidugi ka suur sarnasus isaga. John Davidis on mingi pinge ja lõdvestumus üheaegselt. Ja huvitav oli näha kuidas ta endise ameerika jalgpallurina endas enne stseeni energiat tekitab hüpates ja lüües endale vastu rinda.

Ühesõnaga, meie magasime rahulikult ja meist jooksis mööda John David Washington ning tema taga jooksis steadicamiga operaator ja kaugemal sõitis kaasa ka rööbastel kaamera. IMAX`i filmikaamera surin pole kunagi olnud nii lähedal. Ahhh, ma olin nii õiges kohas kui veel olla saab ja täielikus filmimaailma lummuses. Sain osaks unenäeost nagu armastas filmi kohta öelda minu kallis lahkunud filmirežii õpetaja, Jüri Sillart. Ja kirsiks tordile, tuli meie sektori juurde John Davidile näpunäiteid jagama ka Nolan ise. Nii et nägin teda ja sain jälgida tema tööd näitlejaga ülilähedalt. Nad “paigutasid pommi” otse meie rea algusesse.

Nüüd lõpuks filmist ka. “Tenet” nagu varasemadki Nolani filmid, ei ava end täielikult esimesel vaatamisel. Nii et meil on Tarieliga plaan minna seda veelkord kinno vaatama, ootame vaid kui suurem rahvamass möödub, et siseneda taas sellesse tagurpidi maailma. Aga mida kohe esimesel vaatamisel saab öelda, on see, et taas on Nolan suurejoonelise filmi teinud. Seekord spioonifilmi. Enim haaras mind muusika. Hästi lihtne, isegi monotoonne heli, millega noor Rootsi helilooja Ludwig Göransson meisterlikult pinget kruvib ja mis mõjub lausa hüpnootiliselt. Nagu Interstellari puhulgi, seda muusikat ei saaks filmist lahutada – nii ideaalse terviku loob see. Filmi pinge ei lahtunud hetkekski, tempo oli kohe algusest peal ja niimoodi lõpuni välja. Võib-olla oli osa ka sellel, et päris palju tegevust toimus Tallinnas ja ma ootasin ja vaatasin pingsalt, kus mõni tuttav koht on. Oli ülilahe näha, et kuigi filmiti seitsmes erinevad riigis, sealhulgas Indias, Itaalias, oli just Eesti paik, kus toimusid võtmestseenid.

Ja muidugi ajaga mängimine. Ja tagurpidi liikumine. Ülicool on see, et Nolan teeb kõik trikid oma filmides võimalikult päriselt. Ühes intervjuus on ta öelnud, et mingil tasandil vaataja tajub seda, mis on rohelisel ekraanil tehtud ja mis tõeliselt. Nii et kui reisilennuk plahvatab, siis see tõesti plahvatab ja kui John Daivid liigub, kaasaarvatud võitlussteenides liikumine, ta tõesti teebki kõik liigutused tagurpidi. Making off videot vaadates oli see nagu tants. Väga lummav!

John Davidi kõrval muutus just suurel ekraanil mõjuvaks Robert Pattisoni stoiliselt pöörasusega harjunud tegelaskuju. Üks on näha teda oma arvutiekraanil ja teine suurel kinoekraanil. See tõesti sobib talle.

Kolmas, kes mulle filmis muljet avaldas, oli Dimple Kapadia. Kaunilt vananenud ja huvitavat karakterit kehastav Bollywoodi näitlejanna.

Superlahe oli see kõik. Kuidas me istusime Apollo kino kõige suuremas saalis. Saal läks pimedaks, ekraan jooksis vaikselt sobivasse suurusesse ja korraks oli mul tunne, ma tean küll, et kohe peaks film algama, aga enne seda võiks ekraani ette astuda Nolan. Ja just seda ta tegigi. Ekraanile ilmus hiigelsuur Nolani nägu, kes tervitas ja tänas Eesti publikut, ütles, et ta nautis väga filmivõtteid meie riigis ja soovis meile: “Enjoy “TENET”!”

Leave a Comment

Mika-Carrie

Ükskõik kas tüdruk on väike või suur, kas ta elab Tallinnas või Pariisis, armastab ta lepatriinumummulisi riideid kanda ja kui vaja, siis leiab see tüdruk alati üles veesüliti, mille all graatsilises poosis oma jalanõusid puhastada.

Leave a Comment

Kohtumine kirjanikuga

Tarieli ja Mika lähevad ennelõunal Balti jaama turule maasikaid ja arbuusi ostma. Enne müügilettide juurde jõudmist, näevad nad kohvikus kohvi joomas Andrus Kivirähki.

Tarieli: Mika, see onu, kes seal istub, on Andrus Kivirähk (Tarieli ütleb alati Mikale, kelle kirjutatud raamatut talle ette loeb). Kas lähme ütleme talle “tere”?

Mika (algul kõhkleb, siis nõustub): Olgu!

Mika (Kivirähkile): Tere!

Kivirähk: Tere!

Tarieli: Tere! Meile väga meeldivad Teie jutud. Loeme neid iga päev: “Kaka ja kevad,” “Karneval ja …” (Tarieli ei tule teine pool pealkirjast meelde) …

Kivirähk: … ja kartulisalat. (mõlemale) Väga tore!

Seejärel küsib Andrus Kivirähk Mika nime ja vanust. Mika vastab.

Kivirähk: Väga ilus nimi!

Kõik on rõõmsad ja Tarieli-Mika lahkuvad helges meeleolus. Kivirähk jätkab kohvijoomist.

Kui Tarieli on mulle loo ära jutustanud, õhkab ta: “Oh, ma tahan ka olla Andrus Kivirähk kui ma suureks saan!”

#vanusevahe7aastat #elukunstnik #kivirähkontuus #mikajaraamatud

Leave a Comment

Mika ja vesi

Juba väiksest peale pole Mika ja vesi eriti kokku sobinud. Pesemist saatis alati nutt. Meid panid imestama teiste vanemate lood oma veelembestest lastest, kes ei taha vannis väljagi tulla. Meil ei tahtnud Mika kaua aega isegi vanni maha istuda (Tarielil õnnestus kuidagi see ime, et Mika lõpuks siiski istus vanni maha). Pesime teda niiviisi kiiresti, et laps ei peaks liig kaua talle ebasobivas elemendis olema. Juuksepesu oli omaette ooper. Varisesid kokku minu (tuntud ka kui hüljes) lootused hakata temaga koos basseinis ujuma.

Aga nüüd, aga nüüd. Mika avastas enda jaoks sel suvel vee 🙂 Käime üsna palju mere ääres ja kuna mulle nii meeldib ujuda ja üldse vees sulistada, siis hakkas seda tasapisi tegema ka Mika. KUI hea meel mul selle üle on 😀

Ühel jahedal päeval rannas ta isegi ületas mind. Ütles, et emme lähme nüüd vette ja ise juba veest märg, kukkus mind pritsima. Tol päeval mina enda vette ei kastnudki, kuid Mika möllas ja “ujus” (minu käed tema kõhu all, tema siputab käsi-jalgu).

Ja täna siis ujus Mika ka vannis. Siiani oleme ta nüüd küll ilusti vanni istuma saanud. Kuid vannivette pikali minemisest vms on asi veel kaugel. Kuid täna oli ta vannis kõhuli ja üleni vees, “ujudes” nii, et kuklajuuksed kõik puha märjad (juukseid laseb Mika nüüd ka endal juba kenasti pesta). Supertubli? Nüüd saame lõpuks siiski koos Mikaga ka spa-sse minna. Juhuuuu!!!

Leave a Comment

Sidrunigeen

Imestan ikka kuidas Tarieli saab silmagi pilgutamata süüa ülihapusid asju, näiteks sidrunit koorega. Närib seda tulihaput vilja rõõmsa ja rahuloeva näoga. Talle teevad mu üllatusest suured silmad alati nalja ja talle meeldib rääkida lugu, kuidas ta lapsena sõi ära ühekorraga 6-7 sidrunit, koos koorega (!).

Nüüd näen, et hapu talumine on tõesti päritav. Mikale nimelt ka väga meeldib sidrunit süüa. Ei mingit silmade vidutamist vms, põskedele tekivad küll korraks väiksed roosad laigud, aga need kaovad kohe kui sidrun alla neelatud. Ja ta õndsa naeratusega ütleb: “Palun veel!”

Nii et sidrunigeeni on ta Tarielilt saanud.

Leave a Comment