Skip to content

Olivia blogi Posts

Karje

Täna, aasta tagasi, käisime maal mu ema sünnipäeva tähistamas, Eestis oli siis üks inimene koroonaviirusesse nakatunud. Täna me kahjuks ema sünnipäevale ei sõida, Eestis on nakatunute arv 1201 inimest. Seda olukorda ilmestavad hästi Munchi ja Mika pildid 😀

Leave a Comment

Frida

Vaatame Mikaga telefonist pilte. Olen jätnud mõned armsamad pildid alles alates tema sünnist. Mika kommenteerib iga pilti: “Mika ja issi, .. Mika emmega, .. lilled, .. Mika … ” jne.

Ja siis korraga.

Mika: “Mika, emme ja Frida!”

Mina: “Jaaa, Mika, vau, … see on tõesti Frida!”

Mika (rahulikult ja kindlalt): “Jaa – Frida Kahlo!”

KUI tähelepanelik ja hea mäluga laps mul on!!! Ma olen ikka rääkinud Fridast ja et ta on mu lemmikkunstnik, kuid pole kunagi rõhutanud ta perekonnanime ja veel vähem seda Mikale õpetanud. Ta tõesti märkab ja haarab õhust!

Pilt on tehtud Londonis, 2018 oktoobris kui Tarieli kinkis mulle pulma-aastapäevaks Frida Kahlo näituse külastuse 🙂

Leave a Comment

Kelgumäel

Sel aastal on ilus lumine talv ja me käime Mikaga pea iga päev kelgutamas. Muidugi oleksime võinud ka enne Mika sündi Tarieliga kelgutada, aga nüüd on meil selleks ideaalne ettekääne – laps 😀 Ja nagu lastele nii meeldib ka mulle kõige rohkem jäiseks sõidetud kelgurajalt tagumiku peal alla sõita.

Tarieli on Mika nii hästi väljatreeninud, et kohe kui Mika alla jõuab, hüppab ta püsti, haarab kelgunööri ja jookseb kiiresti rajalt eest, et siis mäekülge mööda üles ronida. Teised lapsed jäävad ikka lumele pikutama või ronivad üles otse jäise raja kõrvalt, kus uued kelgutajad võivad neile otsa sõita. Aga Mika, miniatuurne kuju oma puhvis kombeka ja tutimütsiga hüppab püsti ja jookseb vilkalt kui väike orav selle kaose keskelt eemale, turvalisele alale.

Kord oleme taas mäel ja seal valitseb üsna hektiline ja tormlev liulaskmine. Kolm umbes 10-12 aastast poissi, kes teevad mäel igasugu trikke ja sõidavad alla seistes ning tagurpidi, jäävad äkki Mikat vaatama ja üks poiss ütleb teisel: “Õu, kle vaata, see väike laps on nii armas!” 🙂 Ja meie südamed sulavad kesk seda lumist möllu 🙂

Leave a Comment

2020 – aasta, mil maailm muutus

Nii ilusalt sümmeetriliselt aastanumbrilt ootasin ma palju. Ja sain ka 😉 aga hoopis muud, kui mul mõttes oli. Ma pole ühelgi aastal nii palju joonistanud kui sellel.

Märtsi alguses tegime suuri plaane pika puhkuse osas ja pausiks oma töös, sest meie firmal läks kõik nii kenasti. Ja siis, 13. märtsil, algas täiesti uus elu. Kõik muutus päevapealt ja loomulikult lükkusid meie puhkuseplaanid määramatuks ajaks edasi. Kogu selle loo võib kokku võtta Tarieli sõnadega: “Kõigil oli nii hea aasta, aga tegelikult oli täielik jama ja loodetavasti uus aasta tuleb hoopis parem!” 😀

– Veebruar – korraldasime spontaanselt peo mõnede sõprade ja lastega. Väga tore oli. Tehti koroona-teemalisi nalju, küsiti ega meil mõnd põrutavat uudist ei ole. Ei ole, niisama tegime. Ei teadnud, et see on viimane pidu enne “katku”.

– Veebruar – 28. veebruar, käisime maal minu ema sünnipäeval. See oli ainuke lumega päev tol aastal ja Mika ning õetütar, Ricarda, said mõnusalt kelgutada.

– Märts – 8. märts tegime pika puhkuse ja elukorralduse plaane, sest meie väiksel perefirmal läks stabiilselt hästi.

10. – 20. märtsi jäime me üksteise järel haigeks: esmalt Mika, siis Tarieli ja lõpuks mina. Mitte koroona, kuid Tarieli ja minu elu kõige hullem gripp, millest taastume kuid. Haiguse tegi hulluks ebakindlus ja hirm kõige toimuva pärast. Mika põeb õnneks kergelt ja on nädalaga terve.

Just selleks ajaks olid meil piletid Küprosele ostetud. Reis tühistati koroona tõttu.

13. märts kuulutas Eesti valitsus välja eriolukorra.

– Märts – 14. märts hakkasime Tarieliga FB kaudu tööd otsima. Tema sai tõlketööd, mina joonistasin tellimustöid. Üle 7 aasta töötasin taas niimoodi. Ühest küljest oli raske, kuna siiani olin teinud seda, mida ise soovin. Teisest küljest olin tohutult tänulik kõigile, kes mulle tööd pakkusid. Lisaks Lucky Laika kaudu tellitule, joonistasin ka “Eesti Naisele”, “Tähekesele” ja “Heale Lapsele”.

– Aprill – Haiku jäi nii kehvaks. Ta kõndis jalutustel saba sorus, aeglaselt ja magas väga palju.

– Mai – 2. mail jäi meie vana sõber Haiku viimasele unele, oma kodus, meie kaisus. See oli kõige kurvem päev ja nädal ja kuu. Me muidugi teadsime, et millalgi see juhtub, aga et see kõik nii valus on, ei osanud ette kujutada. Hea, et Mika meil on, sest muidu oleksime vist täitsa hulluks läinud selles tühjuses, mis Haiku lahkumisega tekkis …

– Mai – 3. mail viis Tarieli meid inimtühja vanalinna, et mitte olla tühjas ja kõledas kodus. Kõndisime mööda apokalüptiliselt mahajäetud Viru tänavat. Päike paistis ja oli sürreaalne tunne. Tarieli ostis mulle kohvi ja Mikale jäätist. Tundus, et kogu maailm on korraks täiesti seisma jäänud.

– Mai – 10. mai oli ilus emadepäev kui punusime Mikaga tema elu esimese võilillepärja ja ta sai samas ka oma elu esimese kassikriimu. Oli esimene justkui normaalsusse naasmise päev peale Haiku surma ning ka koroona esimene laine oli leebumas.

– Mai – 18. mai Mika läks üle aja taas lasteaeda.

– Juuni – tegime Mika toas remonti.

– Juuni – oli palav ilm ja me pidasime Mika 3. sünnipäeva Stroomi rannas. See oli meie esimene pidu peale koroona saabumist. Nii tore, et saime taas inimesi külla kutsuda.

– Juuni-juuni-august – joonistan Marge Pärnitsa raamatu pilte. See on esimene raamatu illustreerimine peale 2013. aastat.

– Juuli-august – puhkasime, töötasime vähem ja sõitsime palju ringi, käisime palju ujumas ja sõime palju jäätist. Oli veidi eufooriline tunne peale seda kevadist lukustust, taas inimesi kallistada ja vabalt liikuda. Oli ka väga ilus ja soe suvi!

– August – 1. augustil tähistasime Tarieliga oma tinapulmapäeva (10 aastat abielus, 15 aastat koos). Korraldasime peo nimega “Kahe laine vahel”, sest sügisel oli taas koroonalainet oodata. Oli väga-väga lõbus ja lahe! Nii tore oli sõpradega koos olla ja naerda.

– September-november – töötasime oma raamatuga “Halloo, 80ndad!”, Tarieli kirjutas, mina joonistasin.

– Detsember – olid meil väga ilusad ja rahulikud jõulud! “Parimad jõulud!” nagu Mika ütles.

Kõik need asjad juhtusid esmakordselt

– Jaanuar – hakkasin oma blogisse Mika ütlusi ja nalju kirja panema. Muidu kirjutasin vaid oma paberpäevikutesse.

– Jaanuar – meie fänn, Kasia Prahast, saatis meile kingituseks ühe Poola illustraatori raamatu ja käsitsi kirjutatud kirja. Ja seda lihtsalt seetõttu, et minu pildid ja meie asjad talle nii meeldivad 😀 Kui eriline ja lahe see on!!!

– Mai – käisime autokinos “Sipsikut” vaatamas. See oli meie kõigi jaoks esmakordne kogemus.

– Juuni – panime tapeeti. Ja esmakordne oli ka see, et minu joonistus jõudis tapeedile.

– Juuli – küpsetasin esimest korda elus leiba :O See tädi Elli puuviljaleib tuli mul nii hästi välja, et Tarieli ja Mika nõuavad seda kogu aeg juurde 😀 Asi on eriline, sest ma pole suurem asi küpsetaja, on vaid üks kook ja üks pirukas, mida oskan ahjus korralikult teha. Nüüd siis ka leib 🙂

– Juuli – valmisid esimesed postkaardid koostöös Kartoga. See on siiani suurim ja tuntuim firma, kellega koostööd teeme. Plaanid olid neil meiega palju suuremad – rohkem tooteartikleid. Kuid koroona tõttu tootis Karto (ma loodan, et esialgu) vaid meie piltidega postkaarte.

– August – käisime Tarieliga esimest korda vaatamas Hollywoodi filmi, milles ise taustarolle mängisime. “Tenet” ja Christopher Nolani tervitus enne filmi, kus ta tänas Eestit külalislahkuse eest, oli üks meie selle aasta eredamaid hetki!

– August – Avastasime metsiku ranna, aga ma ei ütle, kus see on. See on ülilahe ja inimtühi koht pehme liiva, pilliroo ja selge mereveega!

– September-november – teeme esmakordselt koos Tarieliga raamatut. Tema kirjutab, mina joonistan 🙂 Ülilahe ja väga pingeline töö, sest aeg on napp. Aga kindel on see, et parim on joonistada pilte autorile, kes on su kallim, sõber ja partner kõiges. “Halloo, 80ndad!” on meie lapsepõlve asjade väike entsüklopeedia (72 asja ja nähtust ning 52 pilti – minu tööaeg 200 tundi). See on esimene Mikale pühendatud raamat.

– Oktoober – esimest korda vaatan oma tütrekest suurel kinoekraanil. Mikal on kõrvalosa Eesti spioonifilmis “O2”. Ja nii-nii uhke tunne on! Ja lahe oli ka lugeda tiitrites armsat nime – Mika Lipartia.

– November – esimest korda olin Mikast üle 24 tundi eemal. Mamma tegi meile teistkordseks “Teneti” vaatamiseks vaba õhtu st et ta tõi Mika lasteaiast enda juurde ööbima ja meie läksime talle järgi järgmisel hommikul.

– November – 42-aastane Tšehhi mees David on esimene inimene maailmas, kes lasi minu joonistud pildist endale tatoo teha :O Olen nii hämmastunud, et istusin mitu minutit ja lihtsalt vaatasin Davidi saadetud pilti. Ei suuda uskuda, et kellelegi on mu pilt sõna otseses mõttes nii naha vahele pugenud 😀 Saanud Davidist inspiratsiooni lasi juba detsembris üks meie soome fänn, Arita, teha endale tatoo minu samurai-pika pildiga :O Ning lisas pildile ka minu nime :O KUI hull see on!

Kokkuvõttes oli pöörane aasta.

Ja nüüd minu joonistustunnid – neid kogunes 2020 aastal 803. Varasemate aastate numbrid on selle kõrval üsna kõhnad 2019 – 382, 2018 – 228,  2017 – 333, 2016 – 550 ja 2015 – 490 tundi. 

– Pilte Lucky Laikale 26 tk, neist 18 Vanasõnade sarjale, neist omakorda 13 tellimustööd.

– Pilte Lucky Son of a Bitchile 1 tk

– Pilte Mikale 2 tk

– Pilte Tähekesele 1 tk

– Pilte Eesti Naisele 3 tk

– Pilte Haiku mälestuseks 1 tk

– Pilte Marge Pärnitsa raamatule 19 tk

– Pilte Tarieli Lipartia raamatule 52 tk

Kokku: 105 tk

Võrdluseks, joonistasin 2019 – 29 pilti, 2018 – 21 pilti, 2017 – 16 pilti. 

Leave a Comment

Mikaga raadiostuudios

Oli eriliselt värviline päev muidu üsna hallis jaanuarikuus. Käisime Mari-Liisi kutsel kogu perega raadio Elmari Tallinna stuudios. Mari-Liis tegi meiega intervjuu saate “Ikigai” jaoks, kus rääkisime oma töist ja tegemistest. Väga tore oli Mari-Liisi näha – see oli minu jaoks juba kolmas intervjuu temale 😀 Eriti vahva, et saatejuht palus ka Mikal kaasa tulla.

Küsisime Mikalt kas ta tahab meiega kaasa tulla – ta muidugi tahtis – ja rääkisime talle, et ta ei tohi saate salvestuse ajal segada ja peab üldse väga väikselt olema. Ta lubas ning täitis 100%-liselt oma lubaduse. Niiiii tubli väike inimene on meie tütar 🙂 Ta seadis hääletult kogu lindistuse aja oma puslet kokku ja värvis pilte.

Kui meie jutud räägitud said, tegi Mari-Liis ka Mikaga tema elu esimese intervjuu. Ka siin oli Mika nii tubli, et me lihtsalt õhkasime Tarieliga õnnest. Kui lahe, et Mika saab selliseid kogemusi, hoopis erinev meie lapsepõlvest, ta saab nii varakult juba väärtuslikke esinemiskogemusi. Jõudsime koju tund hiljem kui peaks algama Mika lõunauni. Ta oli emotsioonist vist nii väsinud, et uinus sedamaid oma uues voodis. Sel päeval oli tema jaoks veel üks esmakordne asi – magada oma uues toas, uues voodis.

Leave a Comment

Tulevane fotograaf

Mikale meeldib väga pildistada. Iga kord kui teeme oma iganädalast perepilti, nõuab ta, et me laseksime temal ka pildistada. Tänane pildistamine.

Mika (asjalikult, käskivalt): Algul neitsi, siis peigmees!

Fotod: Mika Lipartia

Leave a Comment

Taksomäng

Postitus Tarieli “Isa tuli koju” blogist:

Mikale meeldib tihti mängida minuga taksot. See käib nii, et kui me sõidame kuhugi, siis ta hõikab: “Issi, sa oled takso nüüd” ja siis ma pean küsima temalt, kuhu sõita ja kas ta maksab kaardi või sularahaga ja kas talle valitud raadiojaam sobib.Täna lasteaiast tulles soovis ta taas mängida seda mängu.

Mina: Mis tänavale sõidame?

Mika: Sõle.

Mina: OK. Ja mis on maja number?

Mika: Ei tea. Aga see on sinine maja. Seal elab üks väga ilus tüdruk, kes on mu emme.

Leave a Comment

Pontši-Montši

Mikal on elu jooksul olnud palju hüüdnimesid. Praegu kutsume teda kõige rohkem Pontši-Montšiks. See nimi tekkis talle juba beebina, kui ta oli selline armas ümar Potšik. Nüüdseks on ta juba üsna väljaveninud ja pikkusel jääb meetrist puudu vaid viis sentimeetrit. Aga see armas hüüdnimi on ikka kuidagi nii sobilik talle 🙂

Leave a Comment

Anne Veski

Vaatame Mikaga “Õnne 13” sarja jõuluosa, kus Morna rahvale esineb, vaatamata koroonapiirangutele, Anne Veski. Tema esituses kõlab “Hea tuju laul ehk Lahe atmosfäär”.

Mika peale sarja lõppu: “Kas saaks nii, et kui mul sünnipäev tuleb, siis kutsuksime tema meile esinema?”

Leave a Comment

Mika lohutab

Tarielil on kombeks kiiresti süüa … ka kuumi toite. Nii juhtubki, et ta kõrvetab oma kurgulae ahjust tulnud tuunikalapirukat süües ära.

Mika (pehme häälega ja aeglaselt, jäljendades meid teda lohutamas): Pole hullu! Ära muretse! Istu maha ja lonksa vett peale, siis jahtub kurk ära. Kõik saab korda!”

Leave a Comment